Sind on kirjeldatud kui koduloouurijat, kes kassi visadusega arhiivist materjale välja otsib ja neid jäädvustab. Ainuüksi Jõgisoo küla, mõisa ja talude ning seltsimaja elu-olust jäädvustatud käsikirju on sul paarikümne ringis, Ääsmäe raamatukogus samapalju sealse kandi ajalugu, lisaks Maidla, Koppelmaa, Voore.. Oled sa arvet pidanud, kui palju on käsikirju, mille autor või kaasautor oled olnud?
Kas just kassi visadusega – see oli esmavajadus, muidu ei saanud ju tööd teha! Näiteks, töötasin sel ajal (Jõgisoo) raamatukogus, kui oli “Viisnurga” kolhoos, Salga Arnold ja kõik need teised – ma elasin selle kõrval, kõik need aastad. Aga kui ma hakkasin (üheksakümnendate lõpus) kolhoosi kroonikat tegema, siis ei olnud enam ühtegi elus kolhoosnikku! Ei olnud kellegi käest mitte midagi küsida…  Nii tuligi arhiivist otsida.
Aga kui palju käsikirju on, pean nimekirja tegema, seal on lisaks veel Vana-Vigala ja Uku talu ja raamatukogud…
Ääsmäega oli nii, et meil oli kolmekesi ajalooring, minule lisaks Liia (Kiibus, Ääsmäe rmt-kogu juhataja) ja Eda (Liiväär, ajakirjanik). Meil oli selline tööjaotus,  et Liiväär Eda, kes on Ääsmäelt pärit, teab vana aega. Ta mäletab, mis ema on talle rääkinud, mis ta kuskilt küla pealt kuulnud on, ta teab hirmus palju. Ja tema peale jäi kõik see vanem osa, mina seda ei puutunud, sest mina ei tea Ääsmäe vanadest asjadest midagi. Liia oli meil siis, kuidas öelda – peadirigent – tema muretses meile paberit ja printeritinti ja kaustad-kaaned, tema  organiseeris,  kirjutas projekte. Ühesõnaga, Liia tegeles rahaliste küsimustega, mina sellesse ei puutunud.
Minu kirjutamine algas kolhooside moodustamisest: üks kolhoos siin, teine seal, siis löödi nad kokku, vahepeal olid Harku-Järve all, siis tulid tagasi. Ja hakkasingi direktorite viisi neid kaustu tegema. Mõtlen, et see on nende inimeste elutöö: lõpetasid tehnikumid-koolid, tulid siia ja töötasid ja töötasid.. Mõtlesin, et kui neid kirja ei pane, siis neid poleks nagu olemas olnudki. Igaltpoolt sai pilte otsitud!

​Oled hariduselt raamatukoguhoidja. Kuidas sattusid kroonikakirjutajaks?
1998.aastal kutsuti mind tagasi Jõgisoole, sinna oli ühte tuppa toodud raamatuid. Külarahvas tahtis haridusseltsile head teha, tassis sinna oma vanad loetud raamatud. Hakkasin sellest hunnikust raamatukogu looma. Raamatukogul on oma süsteem, iga raamat tuli kujundada, pitsat panna ja kaart koostada.
Aga see oli ju igav, liiga tuttav tegevus. Nii hakkasingi Jõgisoo materjale koguma. Alguses seda materjali ei olnud palju: sain kausta üht-teist haridusseltsi  10.juubelist aastast 1935 ja Ester-Inge Heinastelt. Need materjalid on kõik esimeses Jõgisoo kaustas. Siis sai haridusselts endale arvuti ja skänneri ja kui ma jälle mingi materjali olin kokku korjanud, siis läksin kibadi-kobadi seltsimaja teisele korrusele trükkima, õppisin arvutit kasutama. Ja kui ma arvutiga jänni jäin, siis hõikasin all-korruselt Joone Anu appi, ta oli Jõgisoo koolis õpetaja. 
Jõgisool toimetades tuli mulle mõte, et teeks veel midagi: otsisin üles oma kursuseõed raamatukogunduse eriala esimesest lennust ja ütlesin neile: paneme kõik kirja! Kõik tüdrukud tulid kaasa, saatsid oma pildid ja elulood.  Ja see kogumik on alles, tuli väga huvitav. Lõpetasime kaustaga just siis, aastal 2001, kui kõik läksid pensionile, kõigi elutöö sai sinna sisse kirjutatud.

Osalesid maaraamatukogude töötajate mälestuste kogumises, kirjutasid artikli “Kuidas minust sai Tallinna Kultuurharidusala Kooli raamatukogunduse osakonna õpilane”.
Läksin pärast 7.klassi lõpetamist Tallinna Kaubandustehnikumi, tahtsin pääseda tööstuskaupade osakonda, aga sattusin toidukaupade osakonda. Mõtlesin, et siia ma ei jää ja läksin kõps-kõps Tõnismäelt alla kultuurikooli, küsisin, kas vaba kohta on, öeldi, et on küll – tõin dokumendid üle ja läksin kohe tundi. Tegelikult ma tahtsingi sinna kooli minna, aga kõik hakkasid rääkima, et mis sa lähed, seal pole ühiselamut – kus sa elad. Kohapeal selgus, et ühikasse poleks nagunii saanud.

Jõgisoole tulid 1955.aastal pärast kooli lõpetamist raamatukogu juhatama, oled töötanud ka Maidlas (Ääsmäe sovhoos), elad Ääsmäel Tagametsas. Võid vist tõdeda, et tunned siinse kandi rahvast läbi ja lõhki (Sauelt Hagerini), mis on suureks abiks koduloo-uurijale. Kuidas on ümbruskonna rahvas suhtunud sinu harrastusse – kas räägitakse oma lugusid meelsasti või on pigem hoiak, et mis sa vanades asjades tuhnid?
See üks, kes porises, ma ei mäleta, kes see oli! Üldiselt on ikka hästi suhtutud, Jõgisool oli Suur Marje ja Ester (Ester-Inge Heinaste) käepärast ja Hele-Mallega (Kink) käisime küla pildistamas, Rondo Ülle on ju täpselt samamoodi abiks olnud.
Maidlas elas Madise talus üks Valter, kohalik mees, kes noorest peast oli hakanud kõike pildistama, koolieast kuni oma kooliõpetajast abikaasa surmani. Tal oli kaks albumit pisikesi fotosid tihedalt täis, tekst juures. Uskumatu! Ta teadis ka Maidla külast väga palju, oli teinud omale märkmeid. Üks talv kulus meil tema piltide ja lugude jäädvustamisele, talude kaupa kirjutasin lood üles.

Võib arvata, et igas külas on keegi, kes tasahilju kodulugu kogub – tuleb ainult see inimene üles leida?
Jaa, aga neid on vähe, häbematult vähe.

2016.a kevadel käisime sinu 15 aasta taguse Jõgisoo küla koduloouurimise radadel – pildistasime üles nii praeguse kui ka kunagise Jõgisoo küla majapidamisi. Võrreldes 1782.a hingeloendiga, kus kirja on pandud 16 talu või 1939.a põllumajandusloendusega, kus loendatud talusid kogunes 60 ligi, läheneb praegu Jõgisoo majapidamiste arv 150-le. (Vahemärkus: 1636. aastast pärineb ütlus, et Jõgisool on peale mõisa vaid Koloma Matz ja Niszemegi  Heinz.) Tunnistan ausalt, kuigi olime talust-talusse käimise töö päris mitme peale ära jaganud, tuli vahepeal iseenda motiveerimisega kõvasti vaeva näha. Mida soovitad algajale koduloouurijale, kes ühel hetkel ei oska endalegi põhjendada, mis asja ta ajab?
Meie käisime 2001. aastal Jõgisool majapidamisi pildistamas Hele-Mallega, tema teadis kõiki ja kõik teadsid teda ka. Ja mina käisin kaasas. Meil oli nimekiri taludest, mida enam ei olnud. Aga nüüd, kus vanu talusid enam pole ja uusi tuleb aina juurde… Neid on ju palju.
See on aja lugu, küla ajalugu. Inimesed saavad aru ja mõistavad ja mõned lausa tahavad oma kodulugu teada. Neid, kes ei taha, on ikka ka, aga käputäis.

Mida oled arhiivides tuulates ja kodulugu uurides õppinud?
Seda, et ajalugu on paganama huvitav. Nii nagu me elame praegu, tänases päevas, et igaüks nohistab omaette, see pole üldse huvitav.
Kõige vahvam oli ikka see, et kui ma töötasin 1978.aastani Jõgisoo rahvamajas ning Koppelmaa ja Voore mõisad, mis olid paari kilomeetri kaugusel – ma ei teadnud nende ajaloost midagi! See oli see aeg, kus midagi ei räägitud, ei mõisaomanikest ega küüditamistest.. Koppelmaa ja Voore olid sellised kohad, kuhu Ääsmäe sovhoos saatis sihukesed, ütleme “käest ära” tüübid, kes tööd teha ei viitsinud ja jõid.
Ja kui ma olin ümberringi kõik, Ääsmäe ja Jõgisoo ja Maidla läbi uurinud, vaatasin, et on veel Koppelmaa ja Voore: mis seal siis mõisaajal toimus? Nende mõisate ajalugu oli minu jaoks nii suur üllatus, uskumatu! See oli nii põnev, tegin need kroonikad ühe suvega.
Vaata, mina ei ole niisugune vanainimene, kes heegeldab, kes koob, kes tikib, kes teeb teist ja kolmandat.. Mina uurin ajalugu, see on palju huvitavam. Mulle ei ole ka käsitöö tundmatu, olen seda teinud küll: ükskord istusin haiglas, tegin viis paari kindaid ja jätsin kõigil pöidlad tegemata. Mõtlesin, et nii kui ma pöidlad külge teen, nii tarvitatakse kohe ära.

Kuigi oled siinkandis elanud ja tegutsenud kolme inimpõlve jagu, pole sa siitkandist pärit. Kuhu ulatuvad sinu juured?
Läänemaale, Vigala kihelkonda. Kesk-Vigala rahvamajas käisime tantsimas, Rukki Jüri oli meie kooliõpetaja, Raba koolis olen paar aastat käinud. Aga sellest ajast ei mäleta midagi. Pärast läksin tagasi Peru kooli.
Meie pere elas pärapõrgus, Kausi külas, kuhu isa ostis maalapi ja ehitas sinna maja peale. Meid oli palju lapsi, eks me sellised kartulivao vahel sündinud lapsed oleme. Kümme sündis, järgi jäi kuus.
Ema on pärit Kasarist, rääkis ikka, kuidas ta noore tüdrukuna käis Kasari silla peal jalutamas ja ootas, millal parun mööda läheb, et teda teretada. Ja iga kord kui teretas, siis sai kommi. Ja isa suguselts on pärit Virtsust lõunapoole jäävast Nehatu mõisa kandist. Ema suguseltsi ja isa suguseltsi olen kõik ära uurinud.
Seejärel teatasin veel igale õele ja vennale, et nii, täna-homme tulen teile – otsi kõik pildid välja. Lasin neil siis rääkida oma elulugu, sealtmaalt, kus mina enam nii hästi ei teadnud. Ja lõpuks uurisin abikaasa Eino sugupuud, tema ei teadnud, kust olid vanemad pärit – uurisin välja – mulgid!

Hiljuti tegelesid oma sünnikodu kandi Vana-Vigala koduloo uurimisega, põnevat materjali leidsid kurikuulsa Uku talu ja põrandaaluse trükikoja kohta. Kindlasti on sul ka praegu mõni uurimistöö pooleli?
Nüüd ma tahan kõik oma kroonikad kokku lugeda, katalogiseerida ja see ongi minu kingitus Eesti Vabariigile 100. sünnipäevaks!