Et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli, tuleb alustada sellest, et 2019. aasta suvel pöördus Saue kandi kodulooraamatu („Saue. Möödunud aegade kaja“, 2016) autor Lembit Teinbas meie koduloolise raudvara, Aino Lehtmetsa poole, et saada materjale Jõgisoo kandi kõrtside kohta. Nimelt oli Lembitul plaanis koostada Saue valla kõrtsidest mahukas ülevaade. Aino kutsus seltsimajja kokkusaamisele kaasa Imbi – koos lapati Aino koostatud külakroonikaid ja nopiti välja see pisku, mis Jõgisoo kandi kõrtsidest teada. Paar kuud hiljem helistas Aino Imbile ja teatas, et on ette võtnud Jõgisoo kandi kõrtside lähema uurimise. (Ühtlasi asus ta uurima ka oma lapsepõlvekandi, Vigala kõrtside saatust.) Oli juba ühendust võtnud Leaga Sillaotsalt, kus kunagise kõrtsitoa põranda paeplaadid teenivad edasi, aiateena. Imbi lubas Ainole kogutud materjali trükiseks vormistamisel abiks olla.
Ega seda materjali ülearu palju pole – suurem osa kõrtse läksid hingusele hiljemalt 1900.a monopoliseaduse tulemusena ja nii polnud sajandijagu hiljem küla kroonikate koostamise aegu alles neidki, kes kunagiste kõrtside pidajad või kunded olid olnud. Külakroonikast saame teada, et Jõgisoo mõisale kuulus kunagi kolm kõrtsi – Sillaotsa (Keila jõe ääres) ja Kasemetsa (praegusest seltsimajast Harutee poole) jäid mõlemad Reval-Pärnu-Riia magistraali äärde, mõisarahva pulmakink, Maeru asus Keila-Haapsalu maantee ääres. Lisaks kannab siiani üks Vana-Pärnu maantee äärde jääv talu Kõrtsu nime, kuid kas seal ka päriselt kõrtsi on peetud, oli esialgu teadmata.
Üheks tõukeks kõrtsiteemaga tegelemisele olid Eesti Keele Instituudi kohanimekartoteegist (täpsemalt Endel Varepi asustusajalooline kartoteek) leitud 1945-46. aastal kogutud märkmed siitkandi külade-talude ja mõisate kohta.
Selle allikani jõudsime tänu Ruila rahva ja MTÜ Eesti Kohapärimuse Keskuse korraldatud kohapärimuse päevale kevadel 2019. EKI sedelitele kirja pandud märkmete abil astume justkui kaks sammu tagasi, minevikku – kõigepealt kolmveerand sajandit tagasi, aastatesse 1945-46, mil kohalikku rahvast küsitlemas käidi ja seejärel teist samapalju, külarahva mälu ulatuses. Jõgisoo küla märkmete koostamisel olid abiks August Niidumäe (65a) ja Karl Tiirveldt (85a).
Nii saime kinnitust, et Sillaotsa kõrts asus lõuna pool jõge – Sillaotsa talu asukoht on põhja pool jõge; Kasemetsa kõrts sai nime toreda kasemetsa järgi – selle võttis mõis maha; Kõrtsu kohal oli vana Posti kõrts, mis pärast kõrtsu kaotamist tehti teokohaks. Suur oli kiusatus ka naaberkülade kohapärimusse piiluda ja nii lisasime kokkuvõttesse riburada kõrtsid kuni Haruteeni…
Algselt oli kõrtsi eesmärk teelisele peavarju pakkuda, olla postijaamaks kubermangumagistraalil, alles seejärel pakkuda mõisa viinaköögi saadusi. Kõrts ei olnud ainult joomakoht, vaid öömaja, söögikoht, pood ja tööbörs, kõrtsis palgati tüdrukuid ja sulaseid, sõlmiti kaubatehinguid. Kõrts oli koosolekuteruum ja seal korraldati tantsuõhtuidki. Kõrts oli seltsimaja enne seltsimajasid!
Päises: detail Tallinna kreisi kaardist, 1796.
„Liivimaa atlas“ ( Atlas von Liefland“) oli aastatel 1791 – 1810 baltisaksa päritolu kartograafi ja poliitiku L.A. Mellini eestvõttel avaldatud Eestimaad ja Liivimaad kujutav atlas. Tallinna poolt Pärnu poole liikudes jäävad meie kandis teele Kanamaa (Kaunamäggi ), Rahula (Rahhola), Posti, Ohtu (Ochto), Reomäe (Riome), Harudevahe (Arrodewahhe) kõrtsid (kaardil märgitud lipuga).
Vaata trükise veebiversiooni:
KUS MÕIS, SEAL KÕRTS
Koostajad Aino Lehtmets
Imbi Aaslav-Kaasik
Saue-Jõgisoo Haridusselts 2020