Kui Saue valla väike Jõgisoo kool veel tegutseks, oleks üpris tõenäoline, et koolipere elaks iga-aastases hirmus, kas kool ikka jäetakse alles… Tuleb tuttav ette? Jõgisoo rahvale kindlasti – kodukohakooli, Jõgisoo, Koppelmaa ja Voore lapsi harinud Jõgisoo algkooli kohal rippus kaotamise, sulgemise või üleviimise „kirves“ lugematuid kordi. Kord oli lapsi liiga palju ja koolimaja lagunemas, siis lapsi liiga vähe ja õpetajaid ülearu… Siiski tegutses 1882. aastal asutatud vallakool ja 1970. aastal likvideeritud algkool järjepidevana pea terve sajandi, olles kohaliku rahva esimeseks ja varasemalt ka ainukeseks vaimu harijaks. Soov oma kooli taastada tõstis korraks veel pead, kui 1997. a asutati külarahva ja haridusseltsi ühisel jõul Jõgisoo Algkool erakoolina, kuid see ettevõtmine hääbus 2003. aastal. Ja seekord mitte väikekoolide sulgemislaines, vaid koolipidaja sisetülide tõttu.
Möödunud 140 aasta jooksul on kool tegutsenud kahes hoones, üürikest aega ka Valgevärava asundustalu elumaja poeruumis. 1882. aastal ehitatud Jõgisoo vallakooli hoone on tänini alles, jäädes Pärnu maantee äärde Koppelmaa teeotsa müratõkke varju ja on tänaseks välisilmelt tugevalt muutunud kahepereelamu. Annetuste ja korjanduse teel saadud vahenditest kerkis Saue-Jõgisoo Haridusseltsile 1927. aastal seltsimaja, milles hakkasid tegutsema ka raamatukogu ja kahe klassiruumiga kooliosa, saal valmis 1928. aastal. Rootsipunase laudisega kahekorruselise hoone projekteerija leiti Keilast – arhitekt Arnold Väli näol. Rootsipunasena paistab seltsimaja Pärnu maanteele ka täna, kuigi vahepeal, pärast kooli kaotamist, kui majast oli saanud eriautobaasi suvila, kattis välisseinu helehall krohvikiht.
Saue-Jõgisoo Haridusseltsi hoone kanti 2014. aastal kultuurimälestiste riikliku registri maaehituspärandi andmekogusse kui koolimaja. Jõgisool olid haridusselts ja kool nagu sukk ja saabas. Haridusseltsi poleks sündinud ilma koolita – ja kooli ilma seltsimajata. Sada aastat tagasi olid seltsi asutajad, õpetaja Juhan Depmani eestvedamisel, endised vallakooli õpilased, kes, erinevalt oma vanematest, ühiskirjadele – kooli kaitseks – uhked pookstavid alla viskasid. (Esivanemate allkirjaks oli tihtipeale kolm risti.)
Tsaariajal oli koolmeister tihti ka vallakirjutaja ametis. Hilisemal ajal sokutati seltsimaja – või rahvamaja kultuuritöö juhtimine ja raamatukogu pidamine ikka ja jälle koolijuhataja õlule. Koolmeister on maa sool, öeldi vanasti. Jõgisoo kooli õpetajaid mäletati ja mäletatakse siiani: Kastama sai kinga, sest ei osanud vene kirjakeelt, Karell käis Kuuda seminaris, Rahamägi pojast sai peapiiskop (Hugo Bernhard alustas kooliteed Jõgisool), Depman asutas haridusseltsi (tema tütrest, tõlkija Ester-Inge Heinastest sai seltsi taasasutaja), Ekemann valiti kaheksa kandidaadi seast, Neimann oli Jõgisoo mõisa sepa tütar, kes käis Tallinna Õpetajate Seminaris. Õpetajate seminarist tuli veel õpetajaid: Rannus ja – Soone, kes oli üliandekas, aga… Noonid jagasid end Jõgisoo ja Ääsmäe vahel ja EV kaitseliitlasest Tikist sai ENSV teeneline õpetaja! Armastatud koolijuht Tölpus jäi ette rahvamaja punanurga asutajale ja „pääses“ vaid paragrahviga 47, aga õnneks tulid Järvet, Kalda ja Vabi…
Kõiki ei nimetatud, aga kõik on meeles! Täname oma õpetajaid 3. juunil, mälestuskivi paigaldamisega kunagise Jõgisoo koolimaja juurde. Jõgisoo külas elab täna teadaolevalt vähemalt tosin õpetajat, kes töötavad Ääsmäe, Saue, Tallinna ja Tartu koolides. Seltsimajas jagatakse endiselt ka haridust, huviharidust.